Indrek Koff “Kirju koer”

“Kirju koer” (2014, Tallinn)
Illustraator Marion Undusk

Raamat sai alguse sellest, et olid pildid ja seejärel hakkas kirjanik piltidele vastavaid lugusid välja mõtlema. Raamatu tegelasteks on melanhoolsed, kurvavõitu, ebakindlad ja muudmoodi elust vaevatud loomad (vahel harva ka inimesed), kes peavad oma emotsioonidega toime tulema.

Arvustus: “Kirju koer” koosneb kuueteistkümnest loost, mille inspiratsiooniallikaks on Indrek Koffile olnud Marion Unduski joonistused. Enamuses on tegemist loomalugudega (jänes, rebane, hunt), kuid seda mitte meile harjumuspärases võtmes. Lugudel on alatooniks nukravõitu huumor ja kohati isegi natuke depressiivsed mõtisklused. Tegelased on sattunud oma eludega natuke ummikusse ning vajavad mingit tõuget, et uuesti tegutsema hakata. Minu lemmiklooks on “Lendama õppimise päev”, mis on kindlasti kogumiku kõige helgem tekst ning võtab vaatluse alla laste “äkki” suureks saamise vanemate silmade all. Sarnaselt raamatule “Koju” leiavad lapsevanemad ja minusugused “igavesed lapsed” ka “Kirjust koerast” väikese lugemiselamuse ning illustratsioonide näol esteetilise naudingu. (Oskar Nassar blogi, http://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2015/02/indrek-koff-koju-2014-kirju-koer-2014.html)

Kommentaar: Minule raamat väga ei meeldinud. Lasteraamatust sellist sügavust ja „elu mõtet“ ma ei oska ja ei taha. Oleks see mitmekihiline, aga ta ongi ainult üks filosoofiline tekst. Seda enam, et lauseehitus, sõnavara ja tegevused on väikelastepärased, aga mõte on vanemale. Hea on see, et lugudel on õpetlik sisu ja moraal, aga laps ei leia seda ise lugedes üles. Ka vanematel endil tuleb mõne loo arusaamisega rohkem vaeva näha kui teistega. Juttudes on kohati liiga palju sulge, see teeb minu arust lapsele mõtte jälgimise raskeks. Eriti kehv on sellist paljusululist raamatut ette lugeda. Tervest raamatust meeldib mulle ainult mõni üksik lugu.

Sobilik eelkooliealistele (ettelugemiseks) ja esimesele kooliastmele.

Koostanud E. Häggblom

Indrek Koff “Koju”

Koju (2014, Tallinn)
Illustraator Marja- Liisa Plats

Arvustus: “Koju” räägib viie aastase Madise ühest olulisemast päevast, tema senise elu jooksul. Nimelt peab Madis sellel teisipäeval esimest korda täiesti iseseisvalt lasteaiast koju minema. Teel koju märkab lapse silm paljusi pisiasju, mida aina edasi ruttavad suured inimesed kahjuks enam ei märka. Teosesse on sisse kirjutatud muidugi ka õpetlikke aspekte, millele vanemad lapsega koos seda raamatut lugedes tähelepanu juhtida saavad (üle sõidutee minemine või süstla leidmine). Muidugi on raamatu üheks suurimaks plussiks Marja-Liisa Platsi akvarellid. (Oskar Nassar blogi, http://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2015/02/indrek-koff-koju-2014-kirju-koer-2014.html)

Kommentaar Raamat on mõeldud ettelugemiseks eelkooliealistele (teema ise on juba selline, et kooliealisi see ei kõneta). Pildid on kirkad ja hõlmavad enamuse lehe pinnast, jutt on liigendatud. Laused on lühikesed ja lapselikud (kohati on tunne, et laps räägib)- tükike ühest mõttest, tükike teisest mõttest. Mind häiris see, et ma ei saanud aru, millal hakkas pihta Madise teekond koju. Ta jutustab, kuidas ema oli näidanud koduteed ja neid ohte, et kui ta ühel hetkel peab üksi koju minema ja siis ühel hetkel saad aru, et ta tegelikult juba lähebki lasteaiast koju- väga segadusseajav. Raamatusse on sisse põimitud ka õpetus ja kuidas erinevates olukordades käituda. Lõpp on kummaline ja ei ole lahti seletatud, kuigi see võib ka hea olla- saab lapsega arutada, miks vanemaid lõpus niimoodi kirjeldati ja mis oli juhtunud. Nimelt on Madis nii kaua lasteaiast koju läinud ja kui ta kodu juurde jõuab, on juba hämar õhtu käes ja ta vanemad on teda juba otsima asunud. Raamat lõpeb nii, et Madis jalutab kodu poole ja ühel hetkel näeb ta oma vanemaid, kes jooksevad tema juurde. Isal on silmis kummaline pilk kui ta Madise õlgade ümbert kinni võtab ja ema kallistab teda kõvasti- kõvasti ja ohkab. Ja siis nad jalutavad kodu poole. See lõpp on vaja kindlasti lapsega läbi arutada, ise ta seda läbi ei hammusta.

Sobilik eelkooliealistele (ettelugemiseks) ja esimesele kooliastmele.

Koostanud E. Häggblom

Indrek Koff “Kui ma oleksin vanaisa”

“Kui ma oleksin vanaisa”(2013, Tallinna Raamatutrükikoda)
Illustraator Louise Duneton

Raamat räägib sellest kuidas üks väike poiss unistab, milline vanaisa ta suurena oma lastelastele oleks.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt kuu raamatuks oktoobris, 2013.

Arvustus: Stiililt meenutab Indrek Koffi värske lasteraamat Éva Janikovszky jutustusi „Kui ma oleksin suur” ja „Minuga juhtub alati midagi”, kuid erinevalt ungarlanna teosest ei panusta vanaisa-raamat mitte niivõrd koomiliste seikadele ja laste-täiskasvanute vahelistele erinevustele, vaid soojusele, lüürilisusele ja õrnematele emotsioonidele. Indrek Koffi raamatus on lapselik fantaasia segunenud südamlikkuse ja tundeküllaste mälestustega oma vanaisast. Ühelt poolt on see küll justkui väikese poisi unistus, kuid teisalt on see ilmselgelt autori ülemlaul oma laste või iseenda vanaisale. (Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija, http://www.elk.ee/?p=8450)

Kommentaar: See raamat meeldib mulle väga. Pildid on vahvad- osad värvitud, osad värvimata. Pilt toetab hästi teksti. Teksti on hea ja lõbus lugeda lastel endal kui ka ettelugejal. Lugu on lõbusas ja lihtsas keeles. Vahva on lugeda suurte inimeste elu nii, nagu lapsed seda näevad. Loos on ta suur inimene juba, ikkagi vanaisa, aga ta käitub lapsikult ja teistest täiskasvanutest räägib ta ikka lapse vaatevinklist- see teebki raamatu lõbusaks. Kolmas raamat, kus on Munatädi mainitud.

Sobilik eelkooliealistele (ettelugemiseks) ja esimesele kooliastmele.

Koostanud E. Häggblom.

Indrek Koff “Meie suur puu”

“Meie suur puu” (2012, Tallinna Raamatutrükikoda)
Illustraator Louise Duneton

Tegemist on meditatiivses laadis kirjutatud, meeleolul põhineva jutustusega suurest puust kui perekondlike mälestuste keskpunktist. Lugu jutustab üks väike poiss, kes räägib oma vanaema vanaisa juures kasvavast puust.  Raamat ei ole üles ehitatud niivõrd sündmustele vaid väärtustele.

Raamat märgiti ära 2011. aastal Põlvepikuraamatu konkursil ja selle väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

Arvustus: Sellel on imeilusad ja samas rahulikud pildid, suur väärikas formaat, aga meie peres ei ole sellest saanud lapse iselugemise-raamatut. See on just nimelt teos, mille jaoks on vaja (vana)vanema häält ja lapsukest külje alla, sest see raamat räägib ajatutest väärtustest. Suur puu, kes on maja hoovis kasvanud juba sellest ajast, et mäletab vanavanavanaisa lugu. Ja palju muud. Imeliselt lihtne ja samas mitmekihiline raamat, mis vermib lugejat, mis iganes vanuses ta on. Aitäh! (Epp Petrone raamatublogi, https://perejakodu.ee/blogi-2/epp_petron_raamatublogi/1AA2C)

Kommentaar: Raamat on iselaadses keeles kirjutatud. Mõtisklused on lapsele omased, veidi faktilised ja veidi uurivad. See on teine raamat kus käib läbi selline tegelane nagu Munatädi. Pildid on terve lehekülje suurused. Nad ei ole ilusad ega koledad, aga toetavad kindlasti juttu ja annavad lastele kindlasti ka oma fantaasiale kõneainet. Huvitav on see, et lugu räägib puust, selle seotusest ühe perekonnaga ja selle ümberkaudetega ning mida see puu igaühele tähendab.

Sobilik eelkooliealistele (ettelugemiseks) ja esimesele kooliastmele.

Koostanud E. Häggblom

Indrek Koff “Enne kooli”

„Enne kooli“ (2009, Tallinna Kirjastuskeskus)
Illustraator Andres Varustin

Raamatut on tutvustatud kui unejuturaamatut. Raamat jutustab perekonnast kus ema ja isa kasvatavad oma kahte last- 7aastast Mariat, kes läheb kohe kooli ja 4aastast Joosepit, kes käib lasteaias.  Neile lastele isa siis mõtlebki lugusid välja ja need lood mis sinna raamatusse pandud on, on segamini pereeluga.

Kommentaar:  Mulle meeldib, et peategelaste jutt on eraldatud isa räägitud õhtujuttudest. Lood on lihtsad ja lõbusad. Osadel lugudel on vahvad moraalid (kama munes kandilise muna, sest ta oli salaja sahtlis käinud, aga jäi sinna vahele pikaks ajaks kinni), aga osadel polegi moraali ja on niisama vahvad. Pildid on ilusad ja värvilised, toetavad teksti.  Raamatu miinus on see, et see ongi lastele. Teisi raamatuid viitsisin lugeda, sest nad olid ka täiskasvanutele põnevad, see raamat aga mitte.

Sobilik eelkooliealistele (ettelugemiseks) ja esimesele kooliastmele.

Koostanud E. Häggblom

Blogi “Tark sein ja raamat”

Täna tutvustas hea sõber mulle ühte põnevat blogi “Tark sein ja raamat”. See on Pelgulinna Gümnaasiumi blogi, kuhu on nende kooli õpetajad, õpilased ja raamatukogutöötajad kogunud 100 erinevat raamatut kohustuslikust kirjandusest kui ka ilukirjandusest.
Iga raamatu kohta leiab palju informatsiooni: viite raamatu autorile, raamatu lisainfo, autori ja raamatu pildid, testid, arvamused, mängud, videod, animatsioonid ja audioraamatud.

Selle blogi teeb veel eriti huvitavaks prinditavad QR koodid ja MS TAG-id, mis annavad otselingi raamatu lisainfole. Koode välja printides ja raamatutesse kleepides saavad õpilased palju lisainformatsiooni raamatu kohta ja võimaldab ka õpetajatel tunde huvitavamaks muuta.